2014. aasta kevadel, kui jäin teist korda isapuhkusele, tabasin end üha sagedamini mõtlemast, et ajakirjaniku amet, mida olin pidanud 19 aastat, on küll tore, aga vaevalt suudan arvuti taga sõnumeid haududa ka järgmised 19 aastat, minemata iseendaga põhjalikult tülli.

​

Õpiks midagi uut, näiteks metsandust? Peaaegu sõna otseses mõttes ju metsas kasvanud, nüüdne kodugi keset metsa, isa eluaegne metsamees - niisiis loomulik tee ehk... ? Ja ometi sain kaunis kähku ja selgelt aru, et metsamajandus, st tööstustele puidu tootmine, oleks mulle lihtsalt töö, mis päriselt rõõmu ei teeks.

 

Keskkonnakaitse? Ajakirjanikuna tõmbas mind ju ikka looduskaitsest, reoveepuhastusest, prügimajandusest kirjutama.... Või hoopis agronoomia? Kõiksugu loodusega seotud erialasid käis ridamisi peast läbi. Juhus, nagu elus ikka, viis aga märksa praktilisemale alale: 2015. aastal sattusin tööle arboristi abilisena ning juba 2016. aastal alustasin õpinguid Luua metsanduskoolis.

 

Arboristi kutsetunnistuse sain 2018. aasta kevadeks. Kui paarkümmend aastat arvasin, et ilmas ei leidu mulle paremini passivamat tööd kui ajakirjaniku oma, siis praegu ei suuda ma kujutleda midagi hingele lähedasemat ja vaheldusrikkamat puude eest hoolitsemisest.

 

Nagu igas ametis, on arboristi omaski loomulikult omajagu tüütut ja rutiinset, aga lõpuks saavad ebameeldivused ja raskused tasutud adrenaliini, silmailu ja teadmisega, et oled andnud panuse aastakümneteks, kuid võibolla isegi aastasadadeks.