Viljapuid lõigatakse harilikult varakevadel enne pungade puhkemist (märtsis-aprillis), kuid puu bioloogia seisukohalt on parem aeg suvi (juuni teine pool kuni augusti esimene pool).

 

Suvist lõikust komplitseerivad mõnel määral lehed, mis takistavad ülevaate saamist võra struktuurist. Saagirikkal aastal segavad lõikust ka viljad. Samas, kui lõigata küllalt vara (kui viljad on veel väikesed), takistavad need tööd tühisel määral ning osa viljade väljalõikuse tulemusena kujunevad allesjäänud viljad ilusamad ja maitsvamad. Kui suvel eemaldada (kevadlõikuse järgselt) ülearused vesikasvud, võib järgmise kevadlõikuse tarvidus üldse puududa ning edaspidi võibki kaaluda täielikku üleminekut suvistele lõikustele.

 

Kehtib reegel, et mida tihemini lõigata, seda parem on see viljapuule - korraga väheneb lehemass minimaalselt, mistõttu ei järgne tiheda vesikasvuvõsa teket. Iga viljapuu tuleb üle käia vähemalt kord aastas, sest nõnda on võimalik hoida võra sobilikus mahus ja kõrguses ning viljade arenguks piisavalt valgusküllane.

VIDEO: Miks ei tohi oksi lõigates jätta puule tüükaid?

ihasteploom1.jpg
ihasteploom2.jpg

Ploomipuu suvise lõikuse eel ja järel. Muist kasve on lõigatud võrast välja, allesjäänuid aga lühendatud. Võra on muutunud madalamaks ja valgusküllasemaks - viljad on kergemini korjatavad ning nendeni jõuab rohkem päikest.

WP_20190417_10_47_13_Pro.jpg
WP_20190417_14_36_25_Pro.jpg

Vana aedõunapuu, mida oli tugevalt tagasi lõigatud 6-7 aastat varem, kuid jäetud täielikult järelhoolduseta. Üsna jõulise kevadlõikusega on vastselt välja lõigatud jämedaid püstisi kasve (eelmise lõikuse tagajärg) ning hõõrduvaid ja kuivanud oksi. Väiksemate lõikustega järgnevail aastail peaks õunapuu võra ühtlustuma ning muutuma veel pisut madalamaks. 

roiuõunap1.jpg
roiuõunap2.jpg

Enam-vähem regulaarselt hooldatud noorepoolsed õunapuud enne ja pärast kevadlõikust.